Presto!
Mi interesserebbe conoscere il pensiero della comunità locale sul tema dell’accordo sulla formazione degli insegnanti. Sotto vari argomenti si è notato che dovrebbero esserci persone più a stretto contatto con la professione, sostenitori e anche coloro che pensano che lo stipendio degli insegnanti a pieno carico sia superiore a 1820 lordi e che le pause siano divertimento e feste fiorite .
Io stesso sono un insegnante di educazione fisica e leader di classe. L’EHL non appartiene: secondo me, le nostre opinioni vanno da molto tempo in direzioni completamente diverse. Lo sciopero è stato imbarazzante, e ancora più imbarazzante è l’accordo e l’annuncio come se fosse stata una grande vittoria e fosse nata una grande soluzione.
Per me la professione di insegnante non è mai stata un obiettivo e non mi sta direttamente a cuore, ma mi piace creare nelle persone il cosiddetto movimento rōōm e condividere la conoscenza dello sport. Oltre a 5 anni all’università di educazione fisica, ho completato anche la formazione come personal trainer e sono sempre più propenso al settore privato. Anche se non parlassimo dello stipendio, secondo me, il ministro dell’Istruzione dell’EHL sta marcendo, per non parlare della scuola stessa, che organizza riunioni completamente inutili, manda persone a corsi di formazione completamente inutili, ecc. Formazione fine a se stessa, incontri fini a se stessi, ma lì non ci sono contenuti.
Come vedi questa situazione?
Grazie
https://www.err.ee/1609486180/opetajad-saavad-neljaastmelise-karjaarimudeli-igal-astmel-oma-palk
di wumbahi
2 Comments
See on nali. Olen õpetaja.
Ma ei tea ühtegi kolleegi kes oleks streigi tulemusega või selle “kokkuleppega” rahul. Töö on tappev, lisanõudmised ja paberitöö on meeletud, HEV laste arv aina kasvab ja tugitöötajaid ei jagu. Kaasav haridus on läbi kukkunud.
Küll aga tean isiklikult nii oma koolist kui kursusekaaslaste seast mitu võimekat üle kümne aasta koolis olnud alla 40a õpetajat, kes streigi järgselt ka koolist jäädavalt lahkusid. Nende tagasisidet karjääripöördele kuulates ootab ka mind tõenäoliselt lähiajal sama tee ees.
Vaatan, kui kibestunud on minust kümme kakskümmend aastat kauem koolis töötanud kolleegid, kui ületöötanud, pettunud riigis ja olukorras ja kui väsinud. Ma ei taha samamoodi lõpetada. Minuvanuste ja nooremate kolleegidega saadame regulaarselt töökuulutusi edasi-tagasi ja küsimus ei ole kas, vaid kunas.
Ülipikk teema, üritan mõtteid koondada kuidagi lühidalt. Pmst minu jaoks on määrava tähtsusega see, et probleemikomplektidega ei tegeleta süsteemselt (ega eraldi), vaid räägitakse lõputult ainult palganumbrist — seejuures marginaalsetest summadest — ning reaalsetele muredele (mida ka sina oma postis välja tõid) justkui ei pööratagi tähelepanu.
Kui mina läksin õpetajaks tööle aastal 2013, oli mu esimene šokk see, KUI ebaefektiivne, aega raiskav ja süsteemselt konarlik õpetajatöö ülesehitus on. Ja see oli ajal, kus tegelikult veel nii hull polnudki. Õpetaja rollis jääb õpetaja töö osa üsna tahaplaanile ning tegeleda tuleb mingite absurdsete asjadega. See on esimene asi, mida tuleks muuta.
Teiseks nö kvalifikatsiooniväliste tegevuste ärasuunamine õpetajatelt, eriti mis puudutab HEV lapsi jne. Selle osas on maailmas väga palju häid praktikaid. Kasvõi juba abiõpetajate süsteem leevendaks päris paljut (nt on mõnel pool tööl “abiõpetajad”, kelle töö pole mitte lapsi õpetada, vaid nad tegelevad AINULT dokumentide, tööde kontrollimise, ettevalmistavate tegevustega õpetaja juhendamisel jne).
Kolmandaks palgasüsteem — toetan väga kindlalt mitmetasandilist süsteemi (nagu nt Saksamaal), kus riiklikuks õpetajaks saanutel on ülihea palk, garanteeritud töökoht (st tenuur, neid ei saa vallandada) ning eripension. Riiklikuks õpetajaks tuleb kandideerida, sellel on terve hulk rangeid kvaliteedinõudeid (mh näiteks ka kehakaal!!!), aga ka suured hüved. Õpetajad, kellel pole riikliku õpetaja kvaliteedimärki, saavad madalama järgu palka.
Praegu lüüakse kõiki ühe haamriga, mis põhjustab süsteemis pingeid nii siseselt kui ka väliselt (lihtsalt ei jagu). Reaalselt aga pole kõik sama kvaliteediga, ega ka mitte samaväärsete kvalifikatsioonidega. Tasemepõhine süsteem võimaldaks seda muuta ning toimiks ka kvaliteeti tõstvana.
Sellega nakkub viimane, ilmselt kõige konfliktsem probleem: õpetajate (ja õpetajate õpetamise!) tase. Aga see läheb juba haridusleppe skoobist korralikult välja.