Leon Glikman: la nostra vita privata è come un reality show. Le persone non dovrebbero essere trattate come potenziali criminali o traditori!

Euroopa inimõiguste kohus on nentinud, et mida enam areneb infotehnoloogia, seda rohkem vajab inimene kaitset sellega seotud privaatsusriivete vastu.

Eesti on IT-lahenduste valdkonnas teednäitav riik, mida kahjuks ei saa öelda eraelu kaitse kaitse. Euroopa Kohus loeb räigeks privaatsusõiguse rikkumiseks kõigi isikute sideandmete totaalset talletamist. Riigikohus otsustas veel 2021. aastal, et Eestis kehtiv sideandmete laussäilitamise ja kasutamise kord on vastuolus põhiseaduse ja Euroopa Liidu õigusega. Nad leidsid, et kui õigusvastaselt säilitatud andmeid kasutades põhjustatakse eraelu puutumatuse rikkumist, siis tuleb seda pidada tahtlikuks ja oluliseks – olenemata sellest, kas loa andmete saamiseks väljastas prokuratuur või kohus. Lisaks on andmete kasutamine välistatud seni, kuni nende säilitamist ja kasutamist puudutavad Eesti seadused on viidud kooskõlla Euroopa Liidu õigusega.

Eelkirjeldatu kiuste kohustab elektroonilise side seadus kõiki Eesti sideettevõtjaid säilitama andmeid kõigi oma klientide ja kasutajate telefoni- või internetikasutuse kohta terve aasta ulatuses. Seda nõutakse selleks, et riik saaks orwelliliku „Suure Venna“ põhimõttel inspekteerida talle kahtlasena näivat rahvast: milline on suhtlusringkond, kes on kus ja millal kellele helistanud, kui kaua kestis kõne ja kus inimene sel ajal viibis.

Kuna Eestis on vähe inimesi, kellel pole telefoni või arvutit, on meie kõigi eraelu ja käitumisharjumused justkui järelvaadatav tõsielusari: näiteks saab tuletada, kes millises poes või restoranis käis, millal külastati sõpru, pruuti, arsti, jõusaali jne.

Sideettevõtjale on antud trahviähvardusel lühikesed tähtajad, mil tuleb esitada nõutud andmed. Kummastaval kombel pole sellise eraelulise teabe saamise õigust antud mitte üksnes kaitsepolitseiametile, politseile ja prokuratuurile, vaid lausa ka finantsinspektsioonile ja keskkonnaametile. Viimase kahe kohta tekib tahtmine president Meri moel hüüatada: „Tule taevas appi!“

Ma ei sea kahtluse alla politsei õigust koguda tõendeid ja julgeolekuasutuste vajadust saada teavet, kuid kõik see peab toimuma põhiseaduse ja Euroopa õiguse raames. Praegusest regulatsioonist ei piisa kontrollimaks, kas andmete saamine oli ikka hädavajalik ehk kas avalik huvi kaalub üles eraelu puutumatuse.

Eriti äpardunult on sätestatud andmete väljastamine julgeolekuasutustele. Praeguses pinevas rahvusvahelises olukorras ei saa eitada julgeolekuteabe kogumise vajadust – ja ma tunnen end ise märksa turvalisemalt teadmises, et julgeolekuasutuste käsutuses on jagusad relvad tarviliku teabe saamiseks, kuid probleem on kohaldase kontrollimehhanismi puudumine.

Sisuliselt piisab pädeva ametiisiku nõudest ja andmed ongi käes. Inimest ei pruugi sellest teavitada ning tal pole ka tõhusat võimalust oma eraelu puutumatuse rikkumist vaidlustada. Nii saab igaüht piiramatult jälgida, lootes midagi süüdistavat välja õngitseda. Kui lõpuks avastatakse midagi kahtlast, siis küsitakse kohtult luba sideandmete saamiseks ja ihaldatud süütõend ongi käes.

Selline „kord“, täpsemalt korra puudumine näitab usaldamatust oma rahva vastu. Inimesi ei tohi kohelda kui potentsiaalseid kurjategijaid või riigireetureid. Tulemiks võib saada umbusk riigi vastu ja sellisel juhul oleks kuri karjas.

Eraelu puutumatust võib küll ülekaaluka avaliku huvi korral üksikjuhtudel riivata, kuid õigusriiklus nõuab omavoli vältimiseks tõhusate kaitsenormide ja kontrollimehhanismide sisseseadmist. Siin tuleb olla ettevatlik: põhiõiguste rikkumistel on õnnetuseks põlistumiskalduvus.