Le cipolle sono arrabbiate perché in Estonia non si parla russo anatra 386

Isiklikult täiesti keeldun ainult vene keelt rääkivate inimestega äri tegemast. Väga ei huvita, mida sellised inimesed vene keeles vinguvad ka. Täiesti tähtsusetu. Ja sinu asemel ka ignoks kõiki selliseid uudiseid, inimesi ja olukordi. Elu lill.

“Kas hunt kardab, kui lammas peeretab?”

Sellist mentaliteeti näeme tõenäoliselt üha enam kuniks venekeelse kontingendi (sh ukrainlased *jah, ma tean, et paljudele ei meeldi seda kuulda*) kasv Eestis jätkub. Enam kui 30 aastat puudulikku või pigem destruktiivset hariduspoliitikat + viimaste aastate massiimmigratsioon, mis jätkub teataval määral ka tänaseni = toksiline kokteil, mis eesti keelele ja meelele kindlasti mitte head ei tõota. Nüüd on küsimus pigem selles, kas Eesti ja eriti teatud piirkonnad (ennekõike Ida-Virumaa ja Tallinn) üldse jõuavad pöördepunktini, kus eesti keel ja eestlus tagasi tulevad.

Vähemalt on hea näha, et on ka selliseid venelasi nagu Maria Ponomarjova.

Mulle islamist tekitatud problemaatika ei meeldi. Lääne-Euroopa suurlinnad on see mürgitanud. Samas meeldib mulle väga paljude moslemimaade toit. Käisin välismaal söömas sageli ühes odavas ja heas restoranis. Asub see linnaosas, kus põlisrahvast on võib-olla viis protsenti. Aga võib-olla üks protsent. Võib-olla pole üldse enam põlisrahvast? Ühesõnaga, tegemist oli getoga. Seal toimus ka haaranguid terroristide vastu ning mäletan, et tormasin sinna kord sööma pärast suurt terroristlikku rünnakut, sest tänavad olid tühjad. Välja arvatud muidugi “sokk peas” politseionud suurte tukkidega. Veider jalutuskäik oli. Veider oli ka see, et nägin meedias infot rünnaku kohta ning mu esimene mõte oli: “Täna pole mu lemmikrestoranis järjekorda!”

Ma ei oska üldse araabia keelt. See tähendab, üks või kaks korda ütlesin neile naljatledes “shukran” (aitäh). Enamasti isegi mitte seda. KEEGI EI EELDANUD, ET MA PEAKSIN OSKAMA ARAABIA KEELT. Kohas, kus araabia keel oli domineeriv.

Minu jaoks ongi huvitav, et araabiakeelne maailm ei tekita keelelisi konflikte. Otse vastupidi, nad on ise innukad võõrkeelte õppijad. Nende probleemid on teised.

Miks tekitavad venelased teistes riikides keelelisi konflikte? Miks on nad selles punktis põhjaaafriklastest allpool? Mis neil viga on? Miks valmistab Tallinna püsielanikule raskusi isegi tegusõna “rääkima”? Miks? Miks? Miks?

Tämmaku uttu

Varsti algavad kōik kuulutused “vene keele oskus vajalik” hakake rääkima v hakake mässama! Muud valikut teil pole

Ma ei hakka pikka monoloogi pidama aga lühidalt ja veel väga viisakalt öeldes

Mingu nad putsi!